T-Birds Tribute Band on seltskond, kes juba aastaid erinevates koosseisudes rütmi ja bluusi on mänginud. Augustibluusi peaesineja The Fabulous Thunderbirds on üks nende lemmikuid ning ööklubis tuleb soojenduseks ettekandmisele valik Texase bluusikuningate varasemate aastate rütmikamatest lugudest.
Koosseis:
Ivar Kannelmäe – kitarr, vokaal
Meelis Saueauk – kitarr, vokaal
Ain Kalme – bass
Caspar Salo – trummid
Indrek Tiisel – suupill
Tänavu 50. aastapäeva tähistav T-Birds, nagu neid hellitavalt kutsutakse, on tõenäoliselt maailma tuntuim bluusbänd. Bluusiskenes ei ole ilmselt kedagi, kes neid ei teaks ega imetleks.
The Fabulous Thunderbirds on Ameerika bänd selle sõna kõige otsesemas mõttes – americana par excellence!
Bändi omanäolise kõla tüveks on alati olnud bluus, kuid sellele tüvele on kasvanud oksi, mis on kandnud üsnagi eripalgelisi vilju. Pika karjääri jooksul on bänd jäänud truuks oma juurtele, kuid on ometi alati muutumises. Viie kümnendi jooksul on bändil olnud üle kümne koosseisu, mis aga kindlasti ei märgi ebastabiilsust vaid evolutsiooni. Iga koosseis on olnud oma nägu ja kantud teatud uuest kontseptsioonist, mis bändi liidrit, ainsat siiani tegevat asutajaliiget, lauljat ja tõenäoliselt üht maailma parimat bluusi-suupillimängijat Kim Wilsonit on just sellel ajahetkel inspireerinud ja kandnud.
Kim Wilsoni jaoks algas muusikaline teekond Californias, Goletas, kus ta 17-aastaselt suupilli mängima õppis. Oma suurimate mõjutajate seas mainib Wilson Little Walterit, George “Harmonica” Smithi, Lazy Lesterit ja James Cottonit. Samal ajal hakkas Wilson ka laulma, õppides meistritelt nagu Bobby “Blue” Bland, B.B. King, Otis Rush, Jimmy Rodgers, Muddy Waters jt.
Otsides mõttekaaslasi suundus noor Wilson esmalt Minneapolisse ja sealt edasi Texasesse, kust leidis eest vilka bluusiskeene. Kodunenud Austinis kohtus ta Jimmie Vaughaniga ja 1974. aastal asutati üheskoos The Fabulous Thunderbirds.
Bänd saavutas kiiresti mõjuka live-bändi maine ja pälvis plaadilepingu CBS/Epic Recordsiga.
1979. aastal andis The Fabulous Thunderbirds välja oma esimese omanimelise albumi, millest on tänaseks saanud täielik bluusiklassika.
“Toona oli kõik võimalik,” meenutab Wilson. “Esinemiskohti oli sadu, kus bändid said näidata, mida nad oskasid.”
Järgmistel albumitel hakkas bänd katsetama rohkem cajuni, rock’n rolli, souli ja teiste stiilide mõjutustega. Album “T-Bird Rhythm” sündis koostöös produtsent Nick Lowe’iga ja tähistas bändi loomingulist pöördepunkti. Aastal 1986 saavutas The Fabulous Thunderbirds albumiga “Tuff Enuff” oma kommertsedu tipu. Samanimeline singel ja singlid “Wrap It Up” ja “Look At That” jõudsid tabelites 40 parima hulka. Laul “Tuff Enuff” kõlas ka Ron Howardi lavastatud Hollywoodi filmis “Gung Ho”, mille peaosas mängis Michael Keaton.
The Fabulous Thunderbirds on üllitanud mitukümmend albumit, mis kõik on vägagi eriilmelised ja haaravad väga laia stiilipaletti, kus on esindatud pea kõik mõeldavad Ameerika juurtemuusika voolud ja elemendid. Mitmete albumite müük on ületanud on kuld- ja plaatinaplaadi taseme.
T-Birds on olnud hüppelauaks suurele hulgale Ameerika muusikat mõjutanud muusikutele nagu kitarristid Jimmie Vaughan, Duke Robillard, Kid Ramos, Kid Bangham, Doyle Bramhall II, Kirk Fltcher ja Nick Curran, samuti legendaarsed bassimehed Keith Ferguson ja Preston Hubbard, aga ka trummarid Fran Christina, Jimi Bott jt.
Täna, 50 aastat hiljem, juhib Kim Wilson bändi ikka edasi üha uute silmapiiride ja värskete väljendusvormide poole. Bänd tuuritab raugematult nii Ameerikas kui Euroopas.
Koosseis:
• Kim Wilson – laul, suupill
• Johnny Moeller – kitarr
• Bob Welsh – klahvpillid / kitarr
• Rudy Albin – trummid
• Steve Kirsty – bass
Eric Steckel on ehe näide 21. sajandi kitarribluusist.
Ta on uue põlvkonna über-virtuoos, kes vaatamata asjaolule, et ta on kõigest 34-aastane, on juba üllitanud 13 edukat albumit, on esinenud enam-vähem kõigil kaalukatel bluusi- ja rokifestivalidel üle maailma koos Steve Vai, Gregg Allmani, Johnny Winteri, John Mayalli, Ray Charlesi, Larry Carltoni, Robben Fordi ja paljude teistega ning on valitud ajakirja Total Guitar poolt “100 kõigi aegade suurima bluuskitarristi” hulka.
Eric Steckeli muusika on peamiselt energiline bluusroki-“küte”, selle sõna kõige paremas mõttes.
Täielik maiuspala tehnilise kitarrimängu austajatele.
Vanessa Collier on Dallasest pärit Ameerika saksofonist, laulja ja laulukirjutaja.
Ta on nomineeritud 12-le BMA bluusiauhinnale ja võitnud neist neli – ühe aastal 2019, ühe 2020, kaks aastal 2022 ja ühe aastal 2023. Tänavu on ta nomineeritud lausa kolmes kategoorias.
Vanessa Collier on lõpetanud maineka Berklee College of Music kahel erialal ning teda peetakse noorema põlvkonna andekaimaks bluusitäheks.
Augustibluusil mängib Vanessa Collieri bändis ka Laura Chavez, kes võitis mullu BMA auhinnagaalal parima kitarristi tiitli ja keda peetakse üsna konkurentsitult maailma parimaks nais-bluusikitarristiks.
Kuulda ja näha esinemas lauljat, kitarristi, trummarit ja klahvpillimängijat Sheryl Youngbloodi
tähendab saada pimestatud tema talendist ja ülendatud eriliselt hingestatud bluesi, gospeli ja R&B tõlgendustest.
Youngbloodi tempokad peaaegu “äratusliikumislikud” kütte-lood raputavad läbi, samas kui tema mõtlikud bluusid viivad sisekaemuslikule hingerännakule läbi ahastuse kuni lunastava helguseni.
Meeleolukas, positiivne, kuid enesessevaatav Delmark Recordsi artist Youngblood esitleb praegu oma äsjailmunud singlit “Every Single Day of Your Life”, ms on kummardus loo autorile Jimmy Johnsonile.
Sheryl Youngblood esineb Augustibluusil koos teeneka Helsingi bändiga Highway.
Highway koosseisus mängivad:
Jonne Kulluvaara – kitarr
Jan-Olof “Puppe” Strandberg – bass
Köpi Toivanen – trummid
“Good Rockin'” Kempas – laul ja suupill
Ultima Thule oli üks kolmest esimesel Augustibluusil esinenud bändist ja esines järgneva 30 aasta jooksul Haapsalu bluusipeol sagedasti. Tänavu saab see ilus ajalugu väärika punkti – tõenäoliselt esineb Eesti läbi aegade olulisim bluusroki kooslus Augustibluusil viimast korda.
Kontsert “Kummardus” on pühendatud Riho Sibulale ning teistele Ultima Thule liikmetele, keda enam meie seas ei ole.
Koos Ultima Thulega astuvad lavale Tõnis Mägi, Vaiko Eplik, Maria Vaigla ja Robert Linna. Ansambel on koosseisus Raul Vaigla, Kalle Vilpuu, Aare Põder, Toomas Rull, Robert Vaigla.
Henri Herbert on noor ja vihane klaverifenomen. Algselt pärit Ühendkuningriigist elab ta praegu Austinis, Texases ning tuuritab solistina üle kogu USA ja Euroopas. Teda peetakse üheks olulisemaks boogie woogie ja pianistiks maailmas. Herbert sõidab juba varasest noorusest rock’n’rolli klaveripioneeride Jerry Lee Lewise, Fats Domino, Pete Johnsoni jt kiiluvees. Video Henrist Londoni raudteejaamas avalikul klaveril bluusi mängimas on jõudnud Youtube’is uskumatult 69 miljoni vaatamiseni. Henri on mänginud koos Bryan Adamsiga ja kutsutud korduvalt esinema Monaco kuningliku perekonnal pidudele.
Aastatel 2011–2014 kuulus Herbert kuulsasse rock’n’rolli bändi The Jim Jones Revue esinedes mitmel maailmaturneel, sealhulgas kuulsal Pariisi festivalil Rock En Seine ja David Lettermani saates The Late Show. Peale The Jim Jones Revue laialiminekut alustas Henri Herbert soolokarjääri ja on oma nime all välja andnud mitu albumit ning jätkab tuuritamist üle kogu USA ja Euroopa.
Fender Stratocaster on ilma kahtlusteta kõigeikoonilisem kitarrimudel.
Sellel on viimased 70 aastat mängitud pea kõiki muusikastiile. Sellega on mänginud kitarrikangelased nagu Jimi Hendrix, Stevie Ray Vaughan, Jeff Beck ja tuhanded teised, aga ka meie omad Slavka Kobrin ja Riho Sibul…
Leo Fenderi poolt 1954 loodud kitarr oli on ja jääb “igavesti oma ajast ees” olema, nagu ütleb Fenderi reklaamlause, ja ei saa teisiti kui nõustuda.
Selle ilusa sündmuse tähistamiseks koguneb hulk Eesti stratimängijaid Augustibluusi lavale, et üheskoos nautida seda inimkultuuri suurepärast saavutust, milleks Stratocaster kahtlemata on.
Ülimalt šikk ja stiilne New Orleansi stiilis brass band Lõuna-Prantsusmaalt.
Bändi muusikat iseloomustab virtuoosne pillimäng, armutu lavaenergia, ülivaimukas erinevaid stiile lõimiv repertuaar ja suurepärane huumorimeel.
Tegemist on vaieldamatult ühe Vana Maailma parima heatujuprojektiga omas žanris.
Ei jäta külmaks kedagi.
Bluule on spetsiaalselt Augustibluusi jaoks Georg Merilo poolt loodud sõna ja formaat, mis toimub vaid ühel korral aastas, tänavu juba 10. korda. Bluule sündis omakorda luulekontsertide sarjast Romantiline Luulekava, millel samuti suvel täitumas ümmargusem number – 15.
SÕNA:
Georg Merilo: “Bluule on sõnade muusika, muusika aga helide bluule”, kui parafraseerida Thomas Fuller’it. Umbes taoliselt on kõikide pikkade aastate jooksul õhanud bluusi + luule = bluule järgselt sajad Augustibluusi fännid. Tänu kellele tuleb Bluule sel aastal samuti juubelivääriliselt – 10 aastat esinemisi Augustibluusil, millise festivali ja publiku austamiseks astub Bluule lavale kümnepealises kordumatus koosseisus ja tavapärasest pikema programmiga.
Kärt Kross-Merilo: “Kohati näib, nagu oleks inimesed oma tööde, argipäevatoimetuste, toimetulekumurede ja ekraanide kõrval unustanud suurepärase hingekosutuse viisi milleks on luule lugemine. Kui inimestele ette loetakse, siis neile meeldib, isegi väga! Luulel on omadus tõsta argirähast välja hoopis teistesse dimensioonidesse ja muudele radadele. Pea, mõtted puhkavad. Olen luulekontsertidel märganud, kuidas publik avastab uuesti źanri nagu luule olemasolu. Nii mõnigi upub kuuldusse ära viisil, et peale luuleõhtut tormab raamatupoodi. Seetõttu on luule ettelugemised isutekitajatena tohutult olulised, iseäranis praegusel pingelisel ja murelikul ajal!”
Juss Haasma: “Augustibluus on väga vahva sündmus! Mul on hea meel ennast pisut teises rollis proovile panna. Loen oma valitud luuletekste, mis bluusirütmis hästi kõlab ning loodan pakkuda kuulajaile mõnusa sissejuhatuse kohe festivali avaõhtul”
Argo Aadli: “Luule aitab meie paljusõnalises maailmas säilitada mõttetäpsust.”
Jan Kaus: “Miks on oluline hoida elus luulekontsertide traditsiooni? Kolm põhjust. Esiteks: luulekontsert annab suurepärase võimaluse tuua kokku erinevaid loomingulisi väljendusviise. Teiseks: selline sümbioos aitab hoida kirjandust pildil. Kolmas põhjus tuleneb teisest: kuna inimestel on üha vähem mahti lugeda, peab kirjandus leidma inimesteni ulatumiseks kõikvõimalikke viise ja neid üha intensiivsemalt kasutama.”
Reigo Ahven: “Minu arvates ei ole maailma ilusaimas keeles kunagi liiga palju keni süntaktilisi ega semantilisi uusi lingvistilisi põimumisi – luule ja eriti Bluule on justkui pühendunud rohenäpu hästihoolitsetud peenar, kus meie kaunis keel saab lopsakalt kasvada (mitte vohada) ja meie kõigi rõõmuks õitseda!”
Egon Nuter: “Luule, see ei tule tuulest” (Anna Haava)… aga kust tuleb siis laul?!? Tihti just luulest! Selleks ongi luulekontserte vaja.”
Üllar Saaremäe: “Mis on see luuletaja luule? See on: kui mõtled elule ja millelegi muule.”
Franz Malmsten: “Luulekontserte tuleb hoida elus, et ka minusugune z-generatsiooni lumehelbeke saaks neist osa saada.”
MUUSIKA:
Antti Kammiste
Juubeli-Bluule toimub Haapsalu Kultuurikeskuse teatrisaalis neljapäeval, 1. augustil kl 19, kohe peale Augustibluus 30 avamist.
I Shot a Man sündis 2014. aastal Torinos kangekaelsest ideest võtta bluus selle algses eheduses ja mängida seda nii, nagu see oleks sündinud täna.
Tulemuseks sai heli, mis on ehe, lõpetamata, lihvimata – omane bluusi sünniaja maailmale, kus muusikariistu oli vähe ja needki sageli roostes, ja siiski, keset kogu seda vanametalli lõid toonased muusikud viise, mis olid nii ehedad, et muutusid universaalseiks.
Koosseis:
Domenico De Fazio – kitarr, taustavokaal
Manuel Peluso – laul, kitarr
Simone Pozzi – löökpillid, taustavokaal
Paul Venturi on üks Itaalia tähelepanuväärsemaid bluusimehi. Venturit iseloomustab Robert Johnsonile sarnanev dünaamiline tenor ja ülimalt autentne deltabluusilik kitarrikäsitsus.
Oma karjääri jooksul on Venturi esinenud arvukatel festivalidel nii siin kui sealpool Atlandi ookeani, sh ülimainekal New Orleans Jazz Festivalil.
Ta on saatnud ka mitmeid artiste välismaalt, nagu J. Monque’ D ja Washboard Chaz ja osalenud lugematutes kodumaistes ja rahvusvahelistes projektides.
Venturi on ka korduvalt esindanud Itaaliat International Blues Challenge’il Memphises ja European Blues Challenge’il.
Süva-Lõuna must-valgetest traditsioonidest inspireeritud Mathis Haugi ja Benoît Nogaret’ kitarriduo repertuaar koosneb bluusi, folgi ja kuldaja kantrimuusika parimatest paladest. See on americana selle kõige paremas tähenduses, takerdumata siiski liigsesse nostalgiasse.
Seal on Big Bill Broonzy, Doc Watsoni, Reverend Gary Davise, Bill Monroe või Stanley Brothersi laule uues kuues läbisegi duo oma enda loominguga, mis tuletab meile meelde, et lõunaosariikide muusika, mis on suuresti inspireeritud põlisameerika ja Aafrika pärandist, võlgneb samas palju ka oma Euroopa juurtele.
Kitarristi, lauljat ja produtsenti Mathis Haugi tuntakse Euroopa lavadel juba enam kui kaks aastakümmet. Ta on salvestanud kuus omanimelist albumit Dixiefrogi ja Nueva Onda plaadifirmadele, samuti ühe Memphises toodetud EP.
Kitarrist Benoit Nogaret’d on lapsest saati mõjutanud Ameerika levimuusika. Muusikalisest perest pärit isa julgustas juba varakult poega kitarri õppima ja nii sai temast üsna pea nõutud kitarrist nii laval kui stuudios.
Haaratud ühisest kirest akustilise kitarri ja autentse Ameerika muusika vastu, hakkasid Mathis ja Benoît esialgu kohtuma ja koos mängima ühe või teise kodus, tavaliselt köögis. Kõik see sai alguse veidi üle 20 aasta tagasi, edasine on juba ajalugu.
Maisteri T on kuulsa Soome näitleja Teijo Eloranta 2006. aastal asutatud lõbus muusikaline avantüür.
Aga see vormilt lõbus avantüür on tegelikult sisult väga tõsine asi. Kõik Maisteri T. muusikud on vanad kalad ja esindavad Soome bluusimuusikute tippude tippu. Sammeli Palovaara (kitarr) ja Juho Ranta (trummid) on endised “Tomi Leino Bandi” liikmed ja Petri Loikala (bass) mängis aastaid “Knucklebone Oscar Bandis”.
Maisteri T. on lõbus, aga samas ehe ja töökas bänd, millel on vägeva publikuhullutaja maine ja mis ei põlga ei väikseid ega suuri lavasid.
Bänd esitab kõik oma lood ainult soome keeles.
Koosseis:
Teijo Eloranta – vokaal, suupill
Sammeli Palovaara – kitarr
Petri Loikala – bass
Juho Ranta – trummid
Varjunditerohke hääle ja meelega Hedvig Hanson on liikunud ajas üha enam sissepoole, eelistades vaiksemaid ja väiksemaid kontserte. Omades 30 aasta pikkust kogemust lauljana, esinenud koos erinevate koosseisudega, duost bigbändini, saanud osa ka rahvusvahelisest edust, on ta välja andnud 16 albumit ning pälvinud ohtralt tunnustust.
Hedvigi muusikalised eelistused peegeldavad ikka ta armastust jazzi, bluusi ja souli vastu, viimastel aastatel laulab ta peamiselt emakeeles, ülistades eesti keele meloodilisust. Tema hääles kostab nii naiselikku sensuaalsust kui emalikku hellust. Hedvig on jäänud truuks pigem vanakooli aegumatule hingestatud muusikale, kui läinud kaasa moodsa aja tehnilisuse ja välise efektiga.
Suurima hea meelega esineb ta vahel koos kitarrist Marek Taltsiga, kellega on nad kohtunud juba Hedvigi edukaima albumi “Tule mu juurde” salvestusel, 2001. aastal.
Marek Talts on kitarrist, kes mängib erinevates ansamblites ja projektides, mille muusikaline fookus on rütmimuusikal ja improvisatsioonil. Mareki jaoks on põnev osaleda muusikaprojektides, milles ühendatakse erinevaid muusikastiile. Hea meelega lööb ta kaasa kristlikku ülistusmuusikat mängivates koosseisudes.
2020. aastal andis muusik välja oma esimese sooloalbumi “Abstract Dance”, mis sisaldab endas omaloomingut ja vabaimprovisatsioone. Muusikat on Marek õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, kus töötab ka õppejõuna.
Just kodulinnas Viljandis Hedvig ja Marek kohtuvadki, et teha proove ja arutada elulisi-olulisi ilmaasju. Sarnane maailmavaade seob ning on toetav ka muusikategemisel. Meeleldi esitavad nad eriilmelist muusikat – svingi, bluusi, kauneid ballaade ja ka maailmamuusikahõngulisi palu.
Seekordsel kontserdil Haapsalu Toomkirikus saab määravaks kiriku võimas kaja – sestap valitakse esituseks aeglasemaid, meditatiivsemaid palu, ning lähtuvalt festivalist kostab loomulikult ka bluusimeeleolusid. Tõotab tulla pühalik pühapäev.
Toomas Vanema esinemine on midagi kitarripõhise instrumentaalmuusika austajale.
Augustibluesile tuleb mees erikavaga millega läheb ta tagasi juurte juurde ja võtmesõnaks on siin blues. Kontserdil kõlava muusika kohta võiks ütelda, et see on blues-fusion. Nimelt on ta seganud blues-i ja funki, souli, rock-i, heavy metal-it, aga ka elektrilist jazz-i ja reggae muusikat. Selline muusika vahendab sügavaid emotsioone, mille sekka kuuleb ka progemuusika mõjutusi ja muidugi bluesi.
Kitarrist on koostööd teinud maailmas laiemalt tuntud nimedega nagu Stuart Hamm, Ritchie Kotzen, Nicko McBrain, Mattias IA Eklundh, Virgil Donati, Alex Argento. 2024 sai valmis autoriplaat Toomas Vanem „Confession“. Sellele järgnev sooloalbum, mis on juba töös saabki olema blues-i võtmes ja kontserdil kuuleb, kuidas muusik end publikule avab ja jutustab oma loo läbi talle omase kitarrikäsitluse ja helikeele.
Toomas Vanem – kitarr
Andrus Lillepea – trummid
Henno Kelp – basskitarr
Rain Rämmal – klahvpillid
Crosswoodi asutasid 2014. aasta varakevadel Tartuga seotud muusikud, kes on varem kaasa löönud mitmetes legendaarsetes gruppides nagu näiteks ROSTA Aknad ja Suuk ning keda seob ühine armastus bluusi ja bluusil põhineva rokkmuusika vastu. 2019.a. lõpus liitus meiega ansamblitega Justament, Lindpriid, Kaunimate Aastate Vennaskond jne. tuntust kogunud Toomas Lunge ning 2023.a. trummar Priit Kald. Praegu juba keskealiste meeste noorpõlve lemmikud jäävad eelmise sajandi 60-ndatesse ja 70-ndatesse aastatesse ja enamasti püsibki bändi fookus just sellel perioodil. Mängitakse lugusid Peter Green & Fleetwood Mac, Atomic Rooster, Creami, Johnny Winter, Free, John Mayall & Bluesbreakers jt repertuaarist.
Koosseis:
Toomas Lunge (vokaal)
Riho Gross (kitarr)
Ivo Jääger (basskitarr)
Arvo Lepik (klahvpillid)
Priit Kald (trummid).
Värskelt Eesti popmuusika auhinnagalal Kuldne Plaat 2024 aasta uustulnuka tiitliga pärjatud tuline rockduo Räpina Jack on tõusnud komeedina kodumaiste muusikasõprade südameisse. Jah tõesti – tänasel päeval teab iga heast kodumaisest muusikast vähegi hooliv inimene, kes on Räpina Jack ning millist muusikat ja mõttemaailma see bänd esindab. Kindel on ka see, et Maarjamaa muusikamaastik on tänu selle bändi olemasolule märkimisväärselt rikkam ja mirmekesisem, sest sedavõrd raju, bluesi ja hiphopiga vürtsitatud rock’n’rolli on keeruline lihtsalt endale nullist ette kujutada ning energiahulk, mille bänd laval vallandades publikumi hulka paiskab, pole džaulides tänapäevasele tippaparatuurile veel kahjuks mõõdetav.
Räpina Jack koosneb kahest täiesti erinevast artistist:
Hain Hoppe ehk Hash on tuline kitarrikangelane, kelle vahedad rihvid, närvekõditavad soolod ja kaasahaarav, heas mõttes arrogantne esinemislaad suudavad kütta üles ka kõige tuimema hingega inimeselooma. Kill Kaare alias KillBaba on vaimukas ja terase keelekasutusega sõnasepp, kelle suu läbi avaneb Räpina Jacki veidi urbaniseerunud kuid oma juurtelt ikka maalähedane maailmavaade. Lüürika, vahel räppiv, vahel meloodiline, ühel hetkel päevakajaliselt aktuaalne, siis müstiliselt muinasjutuline viitab Jacki kui areneva isiksuse eneseotsingutele. Vat see, armsad sõbrad, ongi tänapäevane, modernne rock!n!roll!
Augustibluusil esineb bänd juba kolmandat korda ning edukad ja rahvarohked ülesastumised erinevate kohvikute terrassidel on andnud korraldajete põhjust edutada bänd esmakordselt ka festivali pealavale.
Räpina Jacki seekordse esinemise Augustibluusil teeb kahtlemata erakordselt põnevaks see, et esimest korda loobub bänd esinemisel oma hiphopilikust lähenemisest ja võtab lavale kaasa uue, raju, bluusiliku kava ning sõpradest, ägedatest muusikutest koosneva tohutu potensiaaliga live koosluse. Seega lisaks juba klassikalisele Räpina Jacki duole, astuvad bändi Räpina Jack & The Hillbilly Terrorists koosseisus üles:
Tarvi Aldur (kitarrid), Martin-Eero Kõressaar (basskitarr ja kontrabass) ning Peep Kallas (trummid). Need muusikud ei vaja kodumaisele muusikagurmaanile enam täpsemat tutvustamist ning kindel on see, et antud koostöö leiab Augustibluusi festivalil igale tõelisele bluusisõbrale ääretult meelelahutusliku ja põnevat avastamist.
Projekt Tribute to Dire Straits sündis kitarrist Rauno Laikjõe eestvedamisel tähistamaks legendaarse frontmani ja kitarristi Mark Knopfleri 75. juubeliaastat ja tema kirjutatud muusikat.
“Mark Knopfleri kitarrimäng on mind mõjutanud juba lapsest saadik. Kõik isa riiulil olevad Dire Straits CD plaadid sai läbi ja lõhki kuulatud ning ühe korra õnnestunud isegi Mark Knopfleri kontserdil esireas olla. Kahjuks ta ise enam aktiivselt kontserte ei anna, kuid tema looming on mõjutanud paljusid muusikuid, kellega otsustasimegi teha mõned korralikud tribüütkontserdid austamaks ühte parimat bändi läbi aegade.”
Lisaks Dire Straitsi parimatele lugudele “Walk of life”, “Sultans of Swing”, “Money for Nothing”, “On Every Street” jt tulevad esitusele ka Mark Knopfleri hilisemate sooloalbumite looming.
Koosseis:
Rauno Laikjõe – kitarr, vokaal
Jaanus Saago – kitarr, vokaal
Kaspar Tambur – klahvpillid, vokaal
Margus Kappel – klahvpillid, lap steel
Martin-Eero Kõressaar – bass
Mikk Simson – trummid
Grigori Rõžuk on hinnatud kitarrist, tuttav kollektiividest Bourbon Sugar, No More Fridays, Red Zeppelin ja Rubundi.
Emma Johanna Lepasoo on aastast 2020 viljelenud edukat sooloprojekti, kuid on teinud ka kaasa Indrek Tammoja ansamblis Rändaja.
Kava “Hõbehundi laulud” põhineb Vahur Afanasjevi samanimelisel luulekogul ning on kummardus varalahkunud kirjanikule ja tema loomingule.
“Hõbehundi laulude” tekstid on sügavad ja puudutavad elu selle kõigis aspektides.
Emma ja Vahur olid sõbrad ja lähedased loomingulised koostööpartnerid, mis teeb selle muusikalise rännaku eriti isiklikuks ja intiimseks. Emma ja Grigori ühine muusikaline teekond sai alguse aastal 2021, kui koos Vahuri tekstidele muusika bluusihõnguline loodi.
South of Savoy toob kuulajateni värskeid helid bluusi, souli- ja roots rock’n’rolli maailmast!
Bändi juured algavad korraga nii Soomest kui Eestist ning ulatuvad oma muusikaga Ameerika lõunaosariikideni välja. Kingi keerutav rock’n’roll, päikest kiirgav kantri, hinge riivav bluus ja vaimulik gospel – kõike seda kombineerib South of Savoy enda muusikalisse repertuaari. Lisaks täispikale originaalloomingu kavale mängib bänd laval ka oma lemmikuid eelmise sajandi kuldajastust ning tänapäeva bluusimaailmast.
SOUTH OF SAVOY:
Krista Tiitinen – vokaal
Oskar Malleus – kitarr ja vokaal
August Skjoldby – kitarr ja slide
Jaan Jaanson – bass
Jeremia Kangas – trummid
2016. aastal kutsus Vello Jurtom kokku väikese koosseisu endiseid muusikud, et korra nädalas oma lõbuks jämmida. Stanford Music’u stuudio omanik Mati Vaarmann pakkus jämmijatele peavarju ning teeb seda lahkelt siiani.
Pikalt püsinud põhikoosseisuga (Vello Jurtom, Jaak Arula, Argo Toomel, Mark Shagal) on koos musitseerinud saksofonistid Mati Tibar ja Ülari Kirsipuu. Juba üle aasta on koosseisu viiendaks liikmeks altsaksofonist Kalle Klein.
On üles astutud Eesti bluusifestivalide lavadel ning isegi Jazzkaare kontsertide nimekirjas jazzikavaga.
Haapsalus pakutakse instrumentaalbluusi ja funki.
Coverage – kõlab kui POWERAGE, mõjub kui TNT!
Coverage on seltskond muusikuid erinevatest Eesti bändidest, kes ühendasid jõud aastal 2017. Kõigi ühiseks jooneks on rockmuusika ja põimuvaks lemmikuks AC/DC. Coverage teeb sügava kummarduse AC/DC-le ja nende Bon Scotti perioodile bändi karjääri alguses 1970-ndatel: sellest ajast on pärit albumid High Voltage, Dirty Deeds Done Dirt Cheap, Let There Be Rock, Powerage, Highway To Hell ja EP Jailbreak. Kõigist neist albumeist ja neil sisalduvaist lugudest on tänaseks saanud rock’n’rolli klassika. Bon Scotti peetakse üheks parimaks raske-rocki lauljaks ja sõnasepaks.
Coverage’i repertuaari kuuluvad ajatud hitid nagu Whole Lotta Rosie, Highway To Hell, It’s A Long Way To The Top, Jailbreak jt.
Bänd kõlab äärmiselt autentselt, kusjuures nende laulja Hard Core on kuulus Bon Scott-ile äravahetamiseni sarnase hääle poolest.
Koosseis:
Hard Core – vokaal
Kjetil – soolokitarr
Ott – rütmkitarr
Kristo – basskitarr
De Ville – trummid
CryBaby on Tartus üle 30 aasta tegutsenud bluusi- ja rokikooslus, kes sai eelmise aasta lõpus maha ainult algupärast loomingut sisaldava esikalbumiga “Electric Gypsy” (oli ka aeg!).
Bändis mängivad Alar Kriisa (laul, suupill), Halvo Liivamägi (kitarr), Tamar Parm (bass, klahvpillid) ning Urmas Voe (trummid).
The Swamp Shakers on rahvusvaheliselt enim tuntud kui meie lõunanaabrite varalahkunud rockabillylegendi Pete Andersoni endine saatebänd.
Bändi repertuaar koosneb nii originaalloomingust kui ka 1950-ndate rockabilly, kantri ja hillbilly klassikate värsketest seadetest.
Aastal 2010, vaid aasta pärast bändi sündi esines The Swamp Shakers juba “Rock’n roll Party #20” peaesinejana. Aasta hiljem esinesid nad koos Pete Anderson’iga ühel Euroopa prestiižsemal rockabilly festivalil Rockabilly Rave. Pete Anderson’i sooloplaat “Brass-A-Billy” pälvis 2009. aastal JPF muusikaauhinna ning nimetati parimaks rockabilly albumiks. 2011. aastal astus The Swamp Shakers üles legendaarse Norra Sildajazzi 25-ndal juubelifestivalil.
2012. aastal tervitas ansambel kahte uut liiget. Nendega ühinesid 16-aastane Magic Marc – noor silmapaistev talent ja tõeline kitarrivirtuoos ning karismaatiline professionaal, trummar Mr. Splash. The Swamp Shakers on esinenud Leedus, Venemaal, Norras, Taanis, Suurbritannias, Türgis, Soomes, Rootsis, Belgias ja Hollandis.
2014. aastal ilmus nende debüütalbum “Enjoy The Ride”, millelt võib leida 14 omaloomingulist lugu, mis on saanud positiivse vastukaja nii fännidelt kui ka professionaalidelt.
The Rude Grooves, Eesti-Austraalia bluusi ja psühhedeelse roki bänd, mis oli Eesti muusikamaastikul aktiivselt tegev aastatel 2011-2013, taasühineb, et aidata tähistada Augustibluusi 30. aastapäeva erilise esinemisega. Trio mängib oma lugusid ja kaverid nii, nagu peab – valjult, energia ja kirega. Asutajaliikmetega Kristjan Pärkson (kitarr/vokaal) ja Mike Both (bass) liitub Janno Tomingas (trummid).
Loimijoki mudases jõesuudmes sündinud juurtebluus, mis on mõjutatud Mississippi delta traditsioonidest, aga sisaldab ka rock’n’rolli ja country nüansse. Bänd mängib nii omaloomingut kui omas võtmes seatud laenatud lemmikuid. Puusanõks ja hea tuju garanteeritud!
No More Fridays on rohkem kui lihtsalt muusikud tegemas muusikat. Bändiliikmete isu ja armastus avastamata helide vastu on just see, mis teeb nad publiku jaoks meeldejäävaks. Neid kuulates leiad end mõtetes jalutamas mööda legendaarseid rokkfestivale ja neid esinemas nähes tekib tunne, et mingi varjatud vägi peab asjasse segatud olema. Võibolla ongi, sest rockmuusika pole kunagi varem nii maagiliselt kõlanud.
Autt Of Office on alguse saanud 2010 ja peab enda ,, kodutalliks’’ Tartu Bluusiklubi .
Bandi asutajaks on advokaadist muusikasõber Urmas Kõrgesaar, kes annab oma panuse ka loominguliselt. Bänd esitab omaloomingulist muusikat ja laenlugusid ülemaailmsetelt meistritelt, kuid samas propageerib ka Eesti rocki- ja bluusiklassikat, hinnates oluliseks eestikeelset sõna ja sõnumit.
Korduvalt on band esinenud Augustibluusil, Emajõe Bluesil, Pärnu Bluusipäevadel jt. bluusi-ja rockifestivalidel. Mõned meie lood ringlevad aegajalt ka Eesti raadiojaamade playlistides.
2010 ilmus ansambli esimene täispikk CD Out of Office Whitecollar Blues
2020 aastal salvestati ja 2021 aastal avaldati CD-l täispikk album ,,Akustik ja Elektrik’’
Urmas Kõrgesaar – kitarrid ja vokaal
Eiko Kuusik – juhtiv vokaal ja akustiline kitarr
Aavo Valtna – löökriistad
Üllar Kärt – suupillid, kitarrid
Peeter Jaska- bass, fretless bass
www | YouTube | YouTube | YouTube | Soundcloud
Aastaid varem koos musitseerinud mehed hakkasid Enn Vei Blues Band’i nime all tegutsema 2015. aastal. Bändiliikmeid seob kirg eelmise sajandi 50-60ndate bluusi vastu. Repertuaaris leidub põhiliselt vanade bluusimeistrite Jimmy Reed’i, Howlin Wolf’i, Muddy Waters’i ja Little Walter’i muusikat, aga meestele on eeskujuks ka hilisemad bluusilegendid nagu Red Devils, James Harman ning Kirk Fletcher. Bluusiklassikud on koosseisule siiski vaid inspiratsiooniks, tuntud muusikat esitatakse omas võtmes, koosseisus Priit Kald (trummid), Priit Part (kitarr), Sergo Sorrok (basskitarr) ning Enn Vei (vokaal ja suupill).
Ansambel T-40 ehk Raul Ukareda, Ülo Krigul, Argo Toomel ja Reigo Ahven on bluusipõllu lihttöölised, kes ei pelga ka küünealuseid mustaks teha. Suurest armastusest selle rammusa pinnase vastu, kust kogu teadaolev rütmimuusika on võrsunud, või kuhu on teel, ei peeta paljuks eemaldada kõik liigsed kellad ja viled, et kaevuda sügavale bluusi-risoome inspekteerima. Nende mahlakate ja tummiste juurikate võime kätkeda toitvaid riffe, groove ja orelikräuksusid on ajatu.
Carlos Ukareda on Rauli poeg, silmapaistev laulja, kitarrist ja laulukirjutaja, kes on paljude arvates Eesti muusika tulevikulootus ja kelle läbimurre maailma lavadele on ainult aja küsimus.
The Tomahawck Brothers on kultuurisentsatsioon. Maailma kaasaegse muusika fundament. Põhikreedo on mängida ära kõik noodid. Kui juhtubki, et keegi vendadest pusib kuskil kauem, siis hilisema ttempolisamisega võtab sujuvalt järele ja finishispurdiga läheb möödagi. Meie jaoks on tohutult tähtis väline ilu ja glamüür! Ilu päästab maailma!
Airi Allvee jaoks on bluus olnud alati see vundament, millele ta nii oma õpingutes kui hilisemas karjääris on toetunud. Tema suuremad mõjutajad on olnud Etta James, Koko Taylor, Aretha Franklin, aga ka mehed nagu Nick Curran, Jimmy Vaughan, Kid Ramos jpt.
Koondame ühele platsile kokku kohaliku muusikakandjate turu – plaadipoed, plaadifirmad, artistid, audiofiilid ja muidu melomaanid põranda alt ning põranda pealt! Niite tõmbab Eesti plaadikogujate regulaarseks kokkukutsujaks kujunenud Plaaditurg.
Augustibluusi plaaditurg leiab aset pühapäeval kl 11 Promenaadi Tantsupaviljonis
Evelin Võigemast on armastatud näitleja. Teda teavad kõik.
Peale selle on Evelin suur bluusisõber ja andekas laulja. Augustibluusi lavagi on talle tuttav koht ja seal saab teda näha ka sel aastal, seekord aga hoopis õhtujuhina!
Andres Oja on eelkõige tuntud ansambli Kolumbus Kris trummarina, aga ka DJ amet pole talle sugugi võõras. Aastatel 1993–2003 tegutses ta aktiivselt DJ-na Eesti erinevates klubides nagu Hollywood, Dekoltee ja Bonnie & Clyde ning Tallinna ja Stockholmi vahelistel laevadel. Nüüd on ta üle 20 aasta taas diskopuldis, et festivalirahvast erinevate aegade hittide saatel tantsutada.
Reigo Ahven on mees nagu orkester, Hunt Kriimsilm üheksa(kümne) ametiga.
Ta on semiootiku haridusega silmapaistev trummar, Eesti rütmimuusika visionäär ja taganttõukaja, ilmakuulsa jazziklubi Philly Joe’s eestvedaja, iduettevõtja, pedagoog ja rännumees, kui vaid väikest osa Reigo ettevõtmistest mainida.
Juubeli-Augustibluusilgi on Reigol ameteid kaugelt üle ühe, DJ-ks kehastumine nende seas ehk paljudele kõige ootamatum.
